Ajaloodoktor Aivar Põldvee: "See on kindlasti minu ajaloolase elu üks tähthetki. Esialgu muidugi see segadus ja jahmatus, kui sa lappad saksakeelseid, ladinakeelseid, rootsikeelseid kirju ja siis tuleb ette tekst, millest sa järsku aru ei saa ja siis hakkad aru saama, et oot-oot, see on ju eesti keel!"

Professor Pärtel Piirimäe: "Miks Peeter andis Liivimaa ja Eestimaa linnadele ja rüütelkondadele niivõrd suured õigused, tugevama jõuga oleks ta võinud peale suruda hoopis karmimad tingimused, on ajaloolased ikka küsinud."

Ajaloolane Kalle Kroon: "Toompea loss oleks jäänud ajastu mõistes eesti rahvuspataljoni valvata ja hallata ka siis, kui Rootsi oleks sõja võitnud ja oleks saabunud rahu."

Kultuuriloolane Raimo Raag: "Kaebajad olid Vormsilt, kuus Vormsi talumeest istusid paati ja purjetasid üle Läänemere, et kuningale kaevata, et nende õigusi rikutakse."

Kultuuriloolane Raimo Raag: "Sõjapõgenik, kes tuleb Rootsi tühjade kätega, oma perega, purupaljas. Temast saab kirikuõpetaja, kes pärast Vene rüüstet ehitab kiriku üles, ostab trükikoja, ostab mõisa ja saab mitte ainult trükikoja omanikuks, vaid ka kirjastajaks ja siis veel kõrtsipidajaks - vaat see on elukunstnik!"

Münditeadlane Ivar Leimus: "Peeter teadis Euroopas käinud mehena, missugune raha peab olema – ta tahtis taalrit teha - ja see rubla, mis tuleb aastal 1704, see ongi Vene vaste taalrile!"

Münditeadlane Ivar Leimus: "Rootsi ajal löödi Liivi- ja Eestimaal raha Riias ja Tallinnas."

Luu-uurija Martin Malve: "Enamik Rootsi väe sõjameestest lahingusse ei jõudnud, nad hukkusid valdavas enamikus selle katkulaine tagajärjel."

Luu-arheoloog Martin Malve: "Laskevigastused mitme mehe koljul ja jäsemetel köitsid kohe tähelepanu ja viisid meid arusaamani, et tegemist on mingi lahingu matmispaigaga; ja varasemaid sõjasündmusi raalides ning arvestades asjaolu, et matmispaik on väga lähedal kohale, kus linn sunniti alistuma, jõudsime järeldusele, et tegemist on põhjasõja-aegsete ühishaudadega."

Kalle Kroon: "Rootsi võimude vastu partisanisõda ei peetud, need väljaastumised olid ikka rohkem aadli- ja mõisavastane liikumine." Partisanisõda Vene võimu vastu on Kalle Krooni hinnangul suuresti veel valge laik Eesti ajaloos.

Ajaloolane Küllo Arjakas: "Nõukogude õhudiviisidele anti lahingukäsk hävitada vastase laevad Tallinna sadamas ja sadama ehitised ning pommitada linnas sõjatööstuslikke objekte."

Ajaloolane Kalle Kroon: "Toomas Jõerist oli sotsiaalsel tasandil kõige kõrgemale tõusnud eestlane Rootsi aja lõpul, kes lõpetas oma karjääri pärast põhjasõda juba ooberstleitnandina, ja kelle eesti päritolus pole mitte mingit kahtlust."

Akadeemik Lauri Mälksoo: "Selle otsuse tõttu, et eesti rahvas soovis 80. aastate lõpus/ 90. alguses Eesti iseseisvuse taastamist, sellega on ühtlasi garanteeritud Konstantin Pätsi valdavalt positiivne koht Eesti ajaloos." Muust tuleb meil Lauri Mälksoo hinnangul ausalt rääkida.

Küllo Arjakas: "Oli erandlik päev 23. veebruaril 1924. aastal, kui Päts pidi kolm korda Estonias esinema: kahel korral pidama kõnesid ja küllap oli tal ka õhtul vaja ühele või teisele tervitusi öelda!" Maarja Vaino: "Üldiselt oli Tammsaarel ju Estonias ja teisteski teatrites esietendusi, aga ta armastas oma etendusi käia vaatamas mõnel teisel ajal ja oli alati olnud kuskil tagareas."

Ajaloodoktor Janet Laidla: "See, kuidas Kelch nägi põhjasõja sündmusi, on vajalik ja samas ka väga huvitav." Nn jätku-kroonika on Janet Laidla sõnul hästi huvitav sissevaade põhjasõja sündmustesse ja annab juurde palju teavet põhjasõja kohta.

Ajaloolane Kalle Kroon: "Põhjasõja eel oli õigupoolest ju Rootsi sise- ja välispoliitika orienteeritud kaitsele."

Rootsi aja uurija Kalle Kroon: "Šeremetevi suure rüüsteretke eesmärk oli puhtal kujul imperiaalne. Rüüstamine oli ühtlasi ka terrorivahend, et tekitada hirmu, et veenda elanikke Vene jõu ülemuslikkuses. Sarnase 300 aasta taguse mustri leiame tänapäeva Venemaa sõjast Ukraina vastu."

Arhivaar Kalmer Mäeorg: "Kokkupõrkeid oli Tallinnas suuremaid ja väiksemaid. Üks raskemaid vahejuhtumeid oli aprillis 1703, kui öösel kell 10.11 tungis major Schlippenbach koos teiste ohvitseridega linna peavahi ruumidesse ja rünnakule vastasid linna soldatid." Kuidas lugu lõppes, kuulete saates.

Ajaloolane Triin Kröönström: "Ilmusid ajalehed ja anti välja plakateid. Kirikuõpetaja pidi neid kantslist ette lugema ja neid võis naelutada ka avalikesse kohtadesse seina peale."

Ajaloodoktor Aivar Põldvee: "Adrian Virginius oli märter, aga kindlasti on esile tõsta palju olulist, mida ta tegi eesti kirjakeele, raamatute ja kooli ja kultuuri heaks! See on asi, mida peaks põhjalikult uurima, Adrian Virginus ja tema isa ja sõbrad vääriksid üht toekat monograafiat."

Ajaloodoktor Aivar Põldvee: "Kui nüüd julgelt liialdada, siis me näeme selles seltskonnas võib-olla ka mingit omamoodi Noor-Eestit!"

Ajaloodoktor Aivar Põldvee: "Virginiuse pikk vangistus ja kuuldused sellest olid päris hirmuäratavad ja need levisid üle maa."

Ajaloodoktor Meelis Saueauk: "Kogu selle grupi süüdistuskokkuvõte on kinnitatud Moskvas 10. veebruaril 1943. aastal ehk 3 kuud pärast nende vangi langemist ebaõnnestunud päästmiskatse käigus. On olemas ka erinõupidamise otsus nende meeste surma mõistmise kohta 27. veebruaril 1943. a ja tõenäoliselt kõik vangi langenud hukati 13. märtsil 1943. a. Moskvas."

Ajaloodoktor Meelis Saueauk: "Kurioosne on see, et nad (NKVD-toim) peilisidki välja, et on kaks saatjat, mis toimivad selles rajoonis ja et nad peavad sidet omavahel ja Tallinnaga. Sidet Soomega ei tuvastatud. Ja ilmselt tänu sellele, et kuidagi saadi aru, et tegemist on eesti keelega, arvati, et tegemist on kaitseliidu diversioonigrupiga."

Lauri Vahtre: "Vabadussõja maailma-ajalooline tähtsus, kui väljenduda suurejooneliselt, seisnes eeskätt selles, et 1919. aastal rikuti ära punaarmee marss läände. See maailmarevolutsiooni ärarikkumine oli Eesti suurim teene!"