Kas reisida on lihtsam, kui sul on taskus diplomaatiline pass? Kas suursaadik saab päriselt ka Eesti heaks midagi suurt ära teha? Kas kurja noodi saatmise juures saab tavalised viisakused ära jätta? Kui hea pass on Eesti Vabariigi kodanikel? Nendele ja teistele küsimustele otsime vastuseid mehelt, kes hetkel on diplomaadi leiba söönud juba veidi üle 30 aasta ning teab ka põhjuseid, miks diplomaat ei tohi kunagi armuda asukohariiki.

Uskumatul kombel on "Jäljed gloobusel" tandem Andres Karu ja Väino Laisaar jõudnud oma jälgedega sajanda saateni. Ajaloomuuseumi suvesaalis avalikult salvestatud juubelisaates teevad nad statistikat, räägivad tekkinud mõtetest ning vastavad kuulajate eriilmelistele küsimustele.

Ilusa numbriga 99. saate salvestasid Väints ja Karu avalikult Eesti Ajaloomuuseumi Suvesaalis Maarjamäel. Külaliseks kutsusime mehe, kes tegelikult hoopis meid külla kutsus - kultuuriveduri, lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa. Räägime Jaanusega Tai Kuningriigist, mis on jätnud temasse kustumatuid elamusi ja painutanud tema mõttemaailma.

Väints ja Karu räägivad teist saadet järjest Leedust. Sest meil näiteks ei ole oma suletud tuumajaama ega Nida poolsaart, mis viib Venemaale. Ja enamik meist ei ole katoliiklased ning meie kõrgeim tipp ei ole viimase paarikümne aasta jooksul muutunud. Leedus aga on.

Seekord räägivad Väints ja Karu riigist, mis on nii lähedal, kuid millest me tegelikult kuigi palju ei tea, sest armastame sealt kiiresti ilma pidurdamata läbi sõita või üle lennata. Seal on välimuselt meiega üsna sarnased inimesed., kuid tegelikult ei saa meie hästi leedukatest aru ja nemad jällegi ei mõista alati eestlasi. Ja see on tegelikult lahe.

Kui Karu kümme aastat tagasi Kesk-Ameerikas seikles, siis pärast Guatemalat, El Salvadori ja Hondurast jõudis ta ühel hetkel riiki, mis talle sealpool maailma servas kõige rohkem meeldis - Nicaraguasse. Imelised vulkaanid ja järved, mõnusad kohalikud, soodsad hinnad ja tõus mineeritud mäekülgi pidi riigi kõrgeima mäe Mogotoni tippu.

Kuigi Väintsil oli selles riigis palju pettumusi, suudame Egiptusest siiski teise saate jagu lugusid veel rääkida. Siinai poolsaarel on Egiptuse kõrgeim tipp Mount Catherine. Seal on ka Egiptuse kõige kuulsam, Siinai ehk Moosese mägi. Kõik hilineb vähemalt 20 minutit. Ka päike. Ning taksojuhid on hullu sõidustiiliga ja mõni neist oskab sirgematel lõikudel kiirust vähendamata põlvede peal ka pläru keerata. Pärast seda läheb sõidustiil sujuvamaks.

Maailmas on ainult üks riik, kuhu nii Väints kui ka Karu on ostnud pakettreisi. Väintsi jaoks on see siiani ainukeseks jäänudki, sest ta oli päris suure osa reisist pehmelt öeldes pettunud. Karu jaoks aga oli see elu teine (ja siiani viimane) pakettreis. Kuigi pettumust oli tal umbes poole vähem.

Teises Malta saates räägivad Väints ja Karu müüridest, kirikutest, randadest, inimestest ja toidust. Ja sellestki, et Malta on esimene riik, kus Karu on takso tagaistmel istudes alarmsõidukist mööda sõitnud.

Väints käis just reisil Euroopa Liidu väikseimas riigis. Nüüd, pärast Maltal veedetud päevi, on Euroopas alles veel ainult 2 riiki, kuhu ta kunagi jälgi teinud pole. Karu jäljed on poole Hiiumaa suurusel saar(t)eriigi kivisel pinnal samuti olemas ja mõlemad mõtlevad nende jälgede tegemisele tagasi naeratusega suunurgas.

Eelmises saates külas käinud maailmakodanik Herbert Murd jäi Väintsi ja Karuga kauemaks mikrofonide taha istuma. Võtsime ette ühe Herberti armastuse - USA põneva osariigi nimega Texas. Kas Texase kohta käivad legendid on tõesed või suuresti üle paisutatud? Kas nad on ikka päris ameeriklased? Kas võib koita päev, kui Texasest saab iseseisev riik?

Väintsil ja Karul on külas mees, kes on õppinud Panso käe all Lavakas, korraldanud Ameerika gospel-rokkansambli "Living Soundi" kontserte üle Nõukogude Liidu, vedanud festivali "Fiesta Internationale" ning istunud nõukogude vanglates passimäärustiku eeskirjade rikkumise ning hulkurliku eluviisi eest. Õnneks pole hulkurlikud eluviisid Herbert Murdi siiani maha jätnud ja me saame temaga mõnusalt vestelda maailma eri paigust ja erinevatest inimestest.

Teises Rootsi saates räägivad Väints ja Karu sellest, kuidas Polaarjoonest ülalpool kolitakse suurt Kiruna kaevanduslinna teise kohta. Ja Vasa laevast, mis oma esimesel reisil uppus. Ning muidugi Rootsi kõrgeimast tipust Kebnekaisest ja Stockholmi Eesti Majas veebruaris toimunud kontsertist. Ning paljust muustki.

Paljude eestlaste jaoks on reis sinna riiki olnud esimene välisreis üldse. Paljud on seda teinud laevaga kruiisi nime alla. Paljud ei mäleta sellest kruiisist suurt midagi. Aga teised jällegi mäletavad, kuidas nad Rootsi jõudsid ja mis nad seal tegid. Ka Väints ja Karu, kes on mõlemad sattunud meie ülemere naabrite juurde mitmeid ja mitmeid kordi.

Liis ja Karl ehk "Seiklevad suitsupääsukesed" ei pääsenud Väintsi ja Karu käest nii lihtsalt. Teises saates räägime nendega Lõuna-Ameerikas sõitmise mõnudest mandri alumises osas, eriti imelises ja müstilises Patagoonias. Kuidas suhe vastu peab, kui 7 kuud koos autos elada? Ja kuidas on üldse võimalik leida tööandja, kes on nõus sulle nii pikalt puhkust lubama?

Väintsile ja Karule tulid külla Liis Matsalu ja Karl-Erik Timmer, kes veetsid 2023. aastal 7 kuud Lõuna-Ameerikas. Ostsid Tšiilist auto ja vurasid 30 000 km läbi Argentiina, Boliivia, Peruu, Brasiilia, Paraguai ja Uruguai uuesti Argentiinasse ja Tšiili tagasi. Tegid pause seal, kus tundus õige ja võitlesid piiridel bürokraatiaga. Ühesõnaga elasid elu, millest paljud julgevad ainult unistada.

Eelmisel nädalal stuudios olnud vanamuusikust tippalpinist Marie Saame on suure osa oma elust veetnud õppides, töötades ja elades Šveitsis. Kummutame koos mõned selle riigi kohta käivad müüdid ja piilume šveislaste pea sisse. Ning loomulikult kuuleme ka sellest, et kui lihtne on alpinistil Alpides treenida ja elada.

Maailmas on 14 mäetippu, mis kõrguvad üle 8000 meetri piiri. Ja on üks naine, kes on otsustanud kõigi nende tippu tõusta. Ja mitte lihtsalt tõusta, vaid teha seda ilma lisahapnikuta, ilma giidide abita ning mitte tingimata kõige lihtsamat marsruuti mööda. Kolm on tehtud, 11 veel minna. Tema nimi on Marie Saame ja 1. veebruaril istub ta koos Väintsi ja Karuga stuudios.

Poola ei mahtunud ühte saatesse. Oli ka aimata, sest vaja on ju rääkida ka kõrgeimast tipust Rysy`st, kus Karu on käinud erinevatel aegadel kolm korda, aga ka Väintsi lemmikutest Krakovist ja Zakopanest. Rääkimata Gdanskist koos seal asuva kuulsa laevatehasega.

Eurooplaste jaoks on tegemist kõige tuntuma transiidimaaga. Paljud tunnevadki ainult teele jäävate linnade nimesid ja on hästi tuttavad ainult selle riigi bensiinijaamade tualettruumidega. Kuigi nad eriti keeli ei räägi ja võivad tunduda ülbetena, on poolakatel palju põhjuseid oma riigi üle uhkust tunda.

Väints ja Karu kutsusid teist nädalat järjest külla mehe, kes on käinud tuukrina sügavustes ja alpinistina kõrgustes. Ning on kaameraga jäädvustanud nii edukaid ja tuntud Maalasi, kui ka neid, kellel läheb elus sedavõrd halvasti, et neil pole fotodel isegi riideid seljas.

Aasta esimeses saates on külas tuuker, keda tuntakse tema fotode järgi, milledest suur osa on tehtud kõrgmägedes. Sest ta on ka alpinist ja päästja.

Järgides oma eeskujude eeskuju, pühendavad ka Väints ja Karu aasta viimase saate tagasivaatele. 2023 oli hea reisiaasta. Mõlemad mehed sattusid 17-sse erinevasse riiki ning nende hulgas oli nii uusi avastusi, kui ka juba vanu tuttavaid. Kena aasta lõppu ja olge avarad.

Oleme sellel korral Poola ja Ukraina piiril. Mis seal toimub ja miks Karu viimati ukrainlastest sõpradele abi viies piiril 3 päeva ja 2 ööd veetis? Külas on kaks meest, kes alustasid Ukraina toetamist juba enne 24. veebruari 2022 - Indrek Herman ja Mart Reimann. Saame vastuse küsimusele, et kas Ukraina piiril tõesti kehtib reegel: "Mida rohkem on sul pabereid, seda puhtamaks jääb su tagumik"?

Portugali inimesed on väga toredad. Kuid sellele vaatamata ei usu nad, et Väints sattus rannikuteelt kiirteele kohas, kus ei olnud võimalik piletit võtta. Ja nad võivad su arvelt sõbralikult 600 eurot ära võtta, kui krediitkaardi nende kätte annad ja selle vahepeal silmist kaotad. Aga Portugal on sellele vaatamata tohutult ilus, mõnus ja lihtsasti mõistetav.