Mida peab ajakirjanik tegema, kui poliitilise tapluse tallermaal jääb temast ühele poole peaprokurör, kellel Savisaare eeskujul kass põues, ja teisele poole minister, kellel kasupoja korter riigi raha eest üürile võetud? Kas ettevaatlikult vaikima, et meediat ei saaks poliitilises kempluses ära kasutada, või kuritarvitustest kirjutama, ehkki teda seepeale poliitilise kempluse mängukanniks nimetatakse? Kas ministri viib ametist peaprokuröri intriig, tublisti uuriv ajakirjandus või on tegu kõigest halva ajastusega? Kõike seda hakkavad vanamehed viinavabriku kõrval lahkama, kui koidik on lume viinud. Kui aega üle jääb, räägime ajakirjanike vaigistamisest, vaikivast ajastust ja värskest pressivabaduse määrusest ka.