"Kirjanik olla - sellel peab olema väike konks. Missioonitunne kohe kindlasti," leiab Kalju Saaber, Virumaa juurtega mees, kes on kodukandile truu tänaseni.

Eeva Mägi tõi filmis "Mo Mamma" vaataja ette mõned purunemisohtlikud ja väga isiklikud hetked tütre ja ema vahelistes suhetes. Sel pühapäeval on need samad tütar ja ema, Eeva Mägi ja Maria Mägi-Rohtmets, saates "Käbi ei kuku...". Arutame filmist kummitama jäänud konarusi lapse ja vanema läbisaamises, aga väga põnevate seikadega perekonnalugu ka üldisemalt.

Sel pühapäeval räägib oma perekonna traagilise loo Allan Kroll - endine Lasnamäe pätt ja praegune Tallinna vangla kaplan.

"Tegelikult üsna tihti mõtlesin, et lõpeks see juba rutem. Ja samas tahtsin, et ei lõpe ka," räägib Anneli Rahkema sclerosis multiplexi diagnoosi saanud isast, keda tütar hooldas 15 aastat. "Ma arvan, et on väga inimlik tunda niimoodi."

Aarne Üksküla. Üks ja ainus. Igati mõistetav, et poeg Sander pidas isa seatud latti liiga kõrgeks, et samades jälgedes liikuda. Kristjan ja Sandra Üksküla, Sandri lapsed ja Aarne lapselapsed, astusid aga ometigi teatrikooli ja õppisid näitlejaks. Kristjan teab, et kuigi vanaisa nentis kahetsusenoodiga hääles, et "väga kahju", ei olnud ta sügaval südames sugugi õnnetu, et teatripisik suguvõsas edasi elab.

"Minu naisel on tark ütlus: tead, ma olen alati otsustanud oma parimate teadmiste järgi. Ja ma olen ise ka proovinud niimoodi talitada," ütleb pianist Johan Randvere. "Siis saan tagantjärele mõelda rahuliku südamega, et ma tegin otsuse ja ma tean, miks ma selle tegin."

"Et olla piisavalt õnnelik, peab olema piisavalt hea tervis ja piisavalt halb mälu," laenab ajakirjanik Rein Sikk tsitaadi, et panna punkt saatele "Käbi ei kuku...".

Tamra perekonnanimi oli üle poole sajandi seotud Viljandi Muusikakooli juhtimisega. Esmalt isa Kalle ja seejärel poeg Tonio. Seekord puudutavadki meie jutud Tonio võrdlemisi värvikat teekonda, seda nii perekonna kui ka töö mõttes.

Viire Valdma on näitleja kahe imelise lapsega. Noorema passi on kirjutatud Tom-Olaf Urb, (muusika)üldsus teab teda Reketina. Enne teda sündis aga Maria Urb ning just tütar jagab emaga kummagi lapsepõlve eredamaid seiku, kujunemisloo võtmehetki ja kaasteelisi.

Mart Ustav on Siberis sündinud poiss, kes astus Eestimaa pinnale esimest korda siis, kui oli saabunud aeg minna kooli. Keemiaõpingud tema klassis olid "vaimne püüdlus täiuslikkuse poole" nagu ta ütleb. Ja faktid kinnitavad seda: toonase Tartu 5. keskkooli keemiaklassist sai tuule tiibadesse viis tulevast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikut, Mart Ustav nende seas.

Selle nädala saates tuleb juttu vaimse tervise muredest. Avameelse loo nende all murdunud vennast räägib Lauri Räpp, kelle luuletused ja laulutekstid on teinud temast paljude lemmiku. Lauriga on saates ema Vaida Räpp, kes ütleb Lauri kohta: kass, kes kõnnib omapäi.

Kuigi Villu Kangur tahtis lavakasse, algas tema tee publiku ette lavapoisina ja administraatorina. Näitleja sai temast tänu Merle Karusoole, "Kes mu üles noppis," meenutab ta unistuste täitumist. Nüüdseks on Villu ammu lavalt läinud, aga sõnu näitlejate suhu paneb ta endiselt. Näiteks komöödiasarja "ENSV" stsenaristina.

"See oli ikkagi saatus," arvab Liina Kersna kohtumisest ja kokkujäämisest Vahur Kersnaga. Tõsi, kui mõtelda, mida või keda ajakirjanikuks õppinud, kuid valdava osa tööelust ühes või teises rollis poliitikaga seotud olnud Liina "meediapõllult" kaasa võttis. Tutvus telemehega oli seda kindlasti.

Selle nädala saate alapealkiri võiks vabalt olla "Ei saa me läbi Lätita".

Olavi Ruitlane. Isa ja luuletaja, kes isegi oma loomingus on väljendanud selgelt, et luuletaja ei peaks tööd tegema. See on loomuvastane. Kaarel Ruitlane. Poeg ja elektritöömees. "Tahan, et mu perel oleks söök laual ja kõik oleks kindel. Ja mul on seda tunduvalt lihtsam saavutada oma tööga." Olgu see lähtekohaks saatele "Käbi ei kuku..." sel pühapäeval, kui oma loo räägivad isa ja poeg Ruitlane.

Sel pühapäeval vaatavad elu helgetele hetkedele aga ka keerulistele kohtadele tagasi ema ja tütar, Annely Allik ja Keili Sükijainen.

"Käbi ei kuku..." toob aasta esimeses saates kuulajate ette Kärt ja Joonas Hellerma loo. Ajakirjanikuna alustanud Kärt on, mida aeg edasi, nihkunud oma loominguliste töödega kirjanduse suunas. Ja Joonas on tuttav telenägu varsti kümme aastat eetris olnud "Plekktrummist".

Aasta viimases saates saame tuttavaks Nelise dünastiaga.

Jõululaupäeval räägivad oma perekonna väga erilise loo isa ja poeg, näitleja Indrek Sammul ja füsioteraapia tudeng Theodor Sammul.

Ove Musting kuulub Eesti parimate režissööride hulka. Jättes siin tähelepanuta teletööd, meenutagem tema mängufilmidebüüti "Kalev", mis tõi EFTA galal parima filmirežissööri auhinna.

"Elu on elu," nendib Urve Tauts saate "Käbi ei kuku..." lõpus.

"Minu meelest on oluline, et ma kuulsin ja nägin vanemate vaidlemisi ja tülisid. Ma ei taha neid peita ka oma laste eest. Minul on uskumus, et seda peab ka nägema. See on elu. See on päris," räägib Klaudia Tiitsmaa, kes on Ugala näitleja.

"Ma olin võidukarikas, mida siis jaotati omavahel," nendib kirjanik Eeva Park, kes räägib pühapäeval saates "Käbi ei kuku..." lugusid oma perekonnast. Eeva vanemad Aadu Hint ja Minni Nurme pidasid nõukogude ajal maha skandaalse ja laialdast tähelepanu pälvinud kohtulahingu. Lahutuse järel jäid lapsed emale. Eeva oli viiene...

Sel pühapäeval meenutavad pildikesi lapsepõlvest ja räägivad kujunemisloo võtmehetkedest ema ja tütar, Sirje Helme ja Maarja Vaino.