Läksin mõned kuud tagasi kevadise metsa äärde jalutama. Mõtlesin, et jagan podcasti jaoks oma hetkemõtteid, kuid mingil imepärasel viisil jõudis salvestusse hoopis üks laul. Täiesti ilma ettevalmistuseta, nii nagu intuitiivselt hääl kandis. Ei arvanud, et teda kunagi jagan, kuid järsku kerkis siin sügiseses septembrikuus tunne, et “Nüüd on aeg.” Nii palju erinevaid tahke, mida võiksin Sulle siin hetkes selle loo kohta jutustada. Kuid. Soovin praeguses, et lihtsalt kuulataksid keha ja südamega ning usaldan, et kõik olulised tunded mõtted jõuavad juba selle kaudu sinuni.  Vajutan kohe nuppu “Publish now” ning see eriline esimene jõuab sinuni. Nii kaunilt habras ja tugev tunne voolab üle mu keha. Sügavalt tänulik siit avaneda. Ilusat kuulamist ja tundmist! Aitäh Hannelore Karmel Juurikas ja Jaan Eerik Priks, et mu loomisele oma ilu lisasite!